Monday, December 2, 2019

6. klassid õppeprogrammil – „Jäljed merel“ – mai 2019.a.

Kuna 6. klasside loodusõpetuse programmis võtab suure mahu enda alla teema – Läänemeri elukeskkonnana, siis otsustasime 6. klassis keskenduda mere ja sellega seonduvate keskkonna probleemide tutvustamisele praktilise tegevuse kaudu õppeprogrammis „Jäljed merel“ Varblas  ja õppekäigul  Matsiranda.
Mai soojade ilmadega avanes kõigil 6. klassidel võimalus külastada Varbla looduskeskust ja ise oma silmaga näha ja käega kogeda.
Kõigepealt kogunesime RMK Varbla kontorisse, kus meile räägiti Läänemere rannajoonest ja erinevatest rannatüüpidest. Saime teada, et Eestil, Lätil ja Leedul on kokku 1847 km rannajoont. Eestile kuulub kolmest riigist kõige suurem osa. Maailma parim ujuja läbiks selle distantsi 10 päevaga, kiireim hai aga 37 tunniga. Läänemere rannajoone moodustavad erinevad rannatüübid – nii pank- kui ka laugrannikud, liivased ja kivised rannad.
Vaatasime filmi „Märka merd“. Sealt saime teada huvitavaid fakte. Näiteks seda, kuidas kala soomuse järgi on võimalik lugeda kala vanust – just nii nagu puurõngaste järgi oleme õppinud lugema puu vanust.

Filmi nägime ka karidest, mis meie senistele kogemustele tuginedes on ohtlikud veealused kivilahmakad, mille otsas laevad end kahjustada võivad, kuid saime teada, et karid on lisaks muule ka väga olulise tähtsusega vees leiduvatele ökosüsteemidele. Karid on merepõhja kõrgendikud, millel asuvad rikkalikud elukooslused, nende kadumisel hävineksid paljud liigid ja elukooslused. Karid on väga tundlikud inimmõjutustele, näiteks merepõhja kaevamistele. Seda, et kõik looduses on omavahel seotud saime vahva mänguga ka ise läbi proovida. Me andsime risti-rästi edasi nöörikera ja kui õpetaja oma otsast sikutas, siis tundsid tõmmet kõik, kes nöörist kinni hoidsid.
       

Saime teada Läänemere ja tema eluskoosluste kohta palju huvitavat ja kasulikku. Mõni näide oli päris naljakas. Näiteks see, et punavetikas agarik, mida tunneme marmelaadi koostisosana, on samas nagu muinasjutu lohe – raiud ühe pea otsast ära – kaks kasvab asemele. Nii ta kasvabki. Nägime ka seda, miks põisadrul just selline nimi on – ta otstes on väikesed põiekesed, mis end vett täis imevad, et vee peal püsida.


Samuti oli vastuoluline uus teave sinivetikate kohta. Teadsime, et kui meres vohab sinivetikas, siis on sinna ujuma minek ohtlik, kuid seda, et sinivetikad on fotosünteesivad bakterid, kes on ühed vanimad liigid Maal. Nende võime toota hapnikku muutis Maa atmosfääri selliseks, nagu ta praegu on. Sinivetikad on küll ohtlikud inimestele ja loomadele suvel, kui vetikad paljunevad eriti kiiresti, sest sinivetikad eritavad surres vette mürgiseid aineid, kuid ilma nendeta poleks elu Maal.
Edasi vaatlesime kõiki ohte, mida inimene oma tegevusega merele – taimestikule, looma- ja linnuriigile kaasa toob ja arutlesime, kuidas olla ise võimalikult keskkonnasõbralik.
Kui suundusime laboratooriumiruumi, siis algas praktiline tegevus: panime kokku puzzlet, saime ise segada kokku erinevate merede soolsust ja seda võrrelda. Erinevates meredes on rohkem või vähem soola.
Õppisime, et:
Läänemeres on 1 kg vee kohta 8 grammi soola, ookeanis on 1 kg kohta 35 grammi soola ja
Surnumeres on 1 kg kohta 340g soola. Riimvesi on looduslike veekogude vesi, mis sisaldab 0,5- 18 grammi soola 1 liitri kohta. Läänemeri on riimveeline veekogu.

 

Peale väikest lõunapausi suundusime Matsiranda, et tutvuda sealse rannaga ning oma silmaga üle vaadata inimtegevuse jäljed.

Sellel reisil saime teada:
● Läbi praktiliste tegevuste katsetasime ise, milline on Läänemere vee soolsus võrreldes muude maailmamere osadega.
● Uurisime mereelustikku.
● Töötasime sõbralikult gruppides.
● Nautisime ilma, ilusat Matsiranda ja saime igaüks isiklikult tuttavaks Läänemerega.
● Loodame, et igaüks meist sai pisut paremaks ja keskkonnasõbralikumaks inimeseks, sest merd on vaja hoida, tal oma meile veel palju huvitavat rääkida ja näidata – uusi kohtumisi merega  tasub oodata.



No comments:

Post a Comment