Kui me Matsallu
jõudsime, oli kena kevad juba seal meid ees ootamas. Oli soe, päike
paistis, linnud laulsid ja sääsedki koorunud. Olime valmis uurima jõge ja tiiki nii väljast kui ka seest.
Meid
tervitas lahkelt giid, kes tutvustas, mis meid ees ootab. Töövahendiks anti
kahv ning kast, kuhu püütud veeorganismid saime panna. Kahvaga tuli jõest või
tiigist püüda võimalikult palju erinevaid organisme nii vee pindmistest kui ka
sügavamatest kihtidest.
Jõe äärde
jõudes oli elevust kui palju, sest tuli näidata oma turnimisosavust, et veele
piisavalt lähedale saada. Vaatasime hoolega, kuidas giid kahvaga oskuslikult
vett läbi kammis. Ootasime põnevusega, et mis sinna kahva sisse jääb. Kahva
vaadates oli väike pettumus, sest see oli tühi. Nii meile vähemalt tundus.
Lähemal uurimisel selgus, et midagi seal ikkagi siiski on. Mida ei näe silmaga,
seda saab hiljem uurida mikroskoobis.
Õpetussõnad
käes, asusime iseseisvalt tööle. Paar korda edasi-tagasi liigutada, siis kahv
välja ja kasti juurde. Ilusasti ja püüdlikult koputati kõik nähtav ja nähtamatu
kraam kastis olevasse vette. Miks vette? Tegemist on ikkagi veeorganismidega,
kelle elukeskkonnaks on vesi, täpsemalt magevesi.
Aeg oli tagasi
pöörduda külastuskeskusesse, kus ootas ees üks oodatuim tegevus - mikroskoobiga
uurimine. Teadupärast on mikroskoop mõeldud mikroskoopiliste esemete ja
organismide uurimiseks. Mikroskoopiline - see on inimsilmale nähtamatu või väga halvasti nähtav. Nagu
hiljem selgus, sai hea tahtmise juures
mikroskoobi alla panna ka makroskoopilisi organisme, kes püüdsid igal
võimalikul juhul põgeneda. Miks küll ometi?
Enne tuli
veel kuulata, mida me täpselt uurime, kuidas ja milliste vahenditega. Võtad
aluse, pipetiga tilgutad vett, lusikaga võtad organisme. Oeh! Aga lubatud
mikroskoobid! Millal ometi?
Lõpuks
ometi! Mida siis esimesena uurime?
Polegi nii lihtne sealt veest kedagi kätte saada. Kipuvad põgenema. Keegi on lusika peal. Kähku mikroskoobiga
uurima! Midagi ei näe! Timmime mikroskoopi, otsime tegelast, kes peaks ju seal
kuskil olema. Appi! Mis suur elukas see
on? Aa … vesikirp! Nii suur? No
mikroskoobis ju! Oleme nagu hullud teadlased, kes avastamas midagi
enneolematut. Meie jaoks see ju nii ongi.
Vaatame
õhinal kõike, mida veest kätte saame. Aga teadustööl on ka teine, natuke igavam
pool. Peame hakkama tabelite järgi kindlaks tegema, kes meie uuritav organism
on, kus ta veekogus asub. Uskuge, see ei ole lihtne. Täitsa ära väsitab.
Ongi aeg
mikroskoopidega hüvasti jätta. Edasi
liigume muuseumi poolele, kus meid jagatakse väikesteks gruppideks ning
antakse kätte töölehed, mida peame hoolega täitma hakkama. Selleks tuleb vaadata ja uurida
igati lahedat väljapanekut erinevate veekogude selgrootutest ja selgroogsetest
loomadest.
Oli väsitav,
kuid väga huvitav ja õpetlik päev Matsalus!
Kommentaarid
Postita kommentaar