Oktoobrikuu eelviimasel nädalal toimus SA
Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel meie kooli neljandate klasside
väljasõit Soomaa rahvusparki.
Karge
päikeseküllane hommik tervitas meie
algavat päeva. Võtsime koolisööklast eine kaasa ning sõit võis alata.
Sõidu algul instrueeris keskkonnahariduse
spetsialist Merike Palginõmm meid looduses toimuvat märkama. Esimesed teadmised
saime juba kooliõuelt lahkumata: õige on öelda hallvares, mitte lihtsalt vares.
Teel Soomaale nägime hulgaliselt linde, hobuseid, rohelistel karjamaadel
söövaid lehmi, üle tee jooksvaid metskitsi jm.
Soomaa ei kanna mitte niisama oma nime, vaid
ta ongi soode maa, kus suures osas on tegemist ebakindla jalgealusega. Soomaa
looduskeskuses tutvusime kopra eluviisidega, toitumisharjumustega ning
vaatlesime ja katsusime kopratopist. Ka kährikkoera saime oma käega katsuda
ning tema tegevusest üht-teist teada. Seejärel suundusime kahekilomeetrilisele
matkarajale. Metsas käimise hõlbustamiseks on rajatud laudteed, mida mööda
liikumine kaitseb õrna taimkatet.
Rada läbides peatusime aeg-ajalt , et
giidilt uusi teadmisi saada ja tema küsimustele vastata. Õigesti vastanutele
anti üks mänguloom, mida sai matka lõpuni enda käes hoida.
Puudele olid märgitud 2010. ja 2011.a
üleujutuse tasemed. Mõni meist oleks suurvee ajal olnud nabani, mõni kaelani
vees.
Lõpuks jõudsime koprate kuhilpesa juurde,
kus elasid ema, isa ja tavaliselt kahe põlvkonna lapsed. Maja pannakse kokku
suurematest ja väiksematest okstest ja puutüvedest, tihendamiseks kasutatakse
savi, mulda, taimejäänuseid ja muda. Pesaruum asub ülalpool vett ja on kuiv.
Pesast vette pääseb mitme urusuudme kaudu. Suudmed avanevad vette allpool
veepinda. Madala veeseisu puhul võib juhtuda, et urusuudmed jäävad kuivale.
Nüüd on häda käes! Ilves ja hunt võivad kimbutama tulla. Sellisel juhul tuleb
kiiresti uued urud kaevata.
Koprad ehitavad oma elualadele okstest,
kividest, rohust ja risust paisud, et laiendada oma eluala ja muuta hõlpsamaks
kurnav ehitus- ja toidumaterjali hankimine. Väärtuslik vesi pakub ka varju ning
kaitseb vaenlaste eest.
Meie suureks hämmastuseks õitsesid kopraraja
ääres varsakabjad, kuigi olid kätte jõudnud öökülmadega oktoobrikuu viimased
päevad.
Õppekäigu lõpetasime eine söömisega
looduskeskuses ja kokkuvõttega õppekäigust koprarajal. Omandasime looduses
käitumise oskusi ning saime rohkesti teadmisi koprate elust.
Suur tänu korraldajatele põneva õpetliku
õppekäigu eest!
Artikli kirjutas õpetaja Stella Vilumets
Kommentaarid
Postita kommentaar