Wednesday, November 2, 2016

4. klassid Soomaal Koprarajal

Oktoobrikuu eelviimasel nädalal toimus SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel meie kooli neljandate klasside väljasõit Soomaa rahvusparki.

Karge päikeseküllane hommik  tervitas meie algavat päeva. Võtsime koolisööklast eine kaasa ning sõit võis alata.

Sõidu algul instrueeris keskkonnahariduse spetsialist Merike Palginõmm meid looduses toimuvat märkama. Esimesed teadmised saime juba kooliõuelt lahkumata: õige on öelda hallvares, mitte lihtsalt vares. Teel Soomaale nägime hulgaliselt linde, hobuseid, rohelistel karjamaadel söövaid lehmi, üle tee jooksvaid metskitsi jm.

Soomaa ei kanna mitte niisama oma nime, vaid ta ongi soode maa, kus suures osas on tegemist ebakindla jalgealusega. Soomaa looduskeskuses tutvusime kopra eluviisidega, toitumisharjumustega ning vaatlesime ja katsusime kopratopist. Ka kährikkoera saime oma käega katsuda ning tema tegevusest üht-teist teada. Seejärel suundusime kahekilomeetrilisele matkarajale. Metsas käimise hõlbustamiseks on rajatud laudteed, mida mööda liikumine kaitseb õrna taimkatet.

Rada läbides peatusime aeg-ajalt , et giidilt uusi teadmisi saada ja tema küsimustele vastata. Õigesti vastanutele anti üks mänguloom, mida sai matka lõpuni enda käes hoida.

Puudele olid märgitud 2010. ja 2011.a üleujutuse tasemed. Mõni meist oleks suurvee ajal olnud nabani, mõni kaelani vees.

Lõpuks jõudsime koprate kuhilpesa juurde, kus elasid ema, isa ja tavaliselt kahe põlvkonna lapsed. Maja pannakse kokku suurematest ja väiksematest okstest ja puutüvedest, tihendamiseks kasutatakse savi, mulda, taimejäänuseid ja muda. Pesaruum asub ülalpool vett ja on kuiv. Pesast vette pääseb mitme urusuudme kaudu. Suudmed avanevad vette allpool veepinda. Madala veeseisu puhul võib juhtuda, et urusuudmed jäävad kuivale. Nüüd on häda käes! Ilves ja hunt võivad kimbutama tulla. Sellisel juhul tuleb kiiresti uued urud kaevata.

Koprad ehitavad oma elualadele okstest, kividest, rohust ja risust paisud, et laiendada oma eluala ja muuta hõlpsamaks kurnav ehitus- ja toidumaterjali hankimine. Väärtuslik vesi pakub ka varju ning kaitseb vaenlaste eest.

Meie suureks hämmastuseks õitsesid kopraraja ääres varsakabjad, kuigi olid kätte jõudnud öökülmadega oktoobrikuu viimased päevad.

Õppekäigu lõpetasime eine söömisega looduskeskuses ja kokkuvõttega õppekäigust koprarajal. Omandasime looduses käitumise oskusi ning saime rohkesti teadmisi koprate elust.


Suur tänu korraldajatele põneva õpetliku õppekäigu eest!

Artikli kirjutas õpetaja Stella Vilumets











3. klasside Linnupäev Kablis

Tore on korraldada teistmoodi õppimist, kui selleks on olemas võimalused. Heast pealehakkamisest ja suurest soovist jääb teinekord vajaka, sest kõik ettevõtmised nõuavad ju kulutusi. Siinkohal tulebki appi KIK, mis aitab väärt ideedel elustuda. Raeküla koolis on see hea abiline aidanud teostuda järjekordsel toredal loodusõppe programmil. Sedakorda saavad õpilased rohkem tundma kodukoha loodust. Klassiti  tutvutakse lähemalt erinevate teemadega, kolmandad klassid külastasid Kabli linnujaama ning uurisid lindude elu ja rände saladusi.

Linnupäev Kablis kestis  terve koolipäeva. Aovalguses suundus bussitäis kolmandikke Kabli poole. Juba teel algas õppetund, sest bussis on kõige parem õppida. See on nagu liikuv klassituba, mille akendest avaneb suurepärane  vaade põldudele, puude latvadesse ja metsaveerde. Kõikjalt sealt on õppida, kui silmad nutivahendis kinni pole.

Kablis said lapsed näha Eesti kõige väiksemat lindu-pöialpoissi, eriti põnev oli näha porri, keda muidu kohtab ainult metsas. See inimpelglik lind ei satu just tihti meie vaatevälja. Lisaks selgitati, kuidas vahet teha porril ja puukoristajal, nimelt liigub puukoristaja ka pea alaspidi, porr, aga liigub puutüvel ainult alt üles. Elevust tekitasid Eestis elutsevad erinevad tihaseliigid. Sinitihane, rasvatihane ja sabatihane said päris selgeks. Rändetee alustamist plaanisid Kabli lähistel ka laululuiged ja linavästrikud.

Linnujaama töötaja Jaak rääkis, kuidas linde rõngastatakse, kaalutakse, mõõdetakse ja püünisvõrkudesse peletatakse. Lapsed said seda nende jaoks naljakat tegevust ka ise proovida, kui osad lastest lindudeks ja teised ajajateks kehastusid. Kohalolijad jätsid meelde, kuidas toimida, kui märkad murekohta looduses ning mida teha, kui leiad linnu jalarõnga. Number 1313 jäi päeva lõppedes kõigile meelde, sest just sealt saab head nõu, kui märkad looduses midagi tavatut  ega tea, mida peale hakata.

Õppepäeva lõpus kuulsid lapsed muinasjutu vanapagana ning jumala kemplemisest ja otsisid pilliroolt vanakurja hambajälgi. Tõesti, igal taime lehel need olidki.
Linnupäeva lõppedes läksid looduslembusega nakatatud lapsed kodu poole ja uurisid puid, põõsaid ning linde märgates algas arutelu ,et kellega on tegu. Mõnel oli mure ka sellega, et kuidas see vanatühi ikka kõiki pilliroo taimi näksima jõuab.








Artikli kirjutas õpetaja Kaja Lillipuu